Mega haledad luuletused

[cody]

Ma otsustasin enda mega haledad luuletused siia panna ja ärge end surnuks siis naerge ;D



Su pruunid silmad sädelevad ööle vastu
Su naha lõhn ja pehmed käed
Igal hommikul aknal ma vaatan, kuis kindlal sammul sa läed
Õhtul jällegi jooksen Sul vastu.

Nii siiras ja selge on meel
Su paitused unele viivad
Kõik Su suudlused annavad tiivad
Sind armastan veel ja veel.

Sa kuuled ja tunned ja näed
Mu murest teed lustaka laulu
Ei rohkemat küsi ei palu
Su pihus mu väikesed käed

Iga Su sosina sumin, paneb liblikad lendama kõhus
Kostavad kaugele naeru kilked
Ei ärrita meid kellegi pilked
Nii palju armastust tunda on õhus



Suudle mind, aga suudle mind õrnalt
Nagu oleks see esimene kord
Emba mind, aga emba mind hellalt
Nagu oleks täna viimane päev.

Seisa minu ees
Nii ligidal, et ma näeksin Sinu silmades ennast
Lama minu kõrval
Mõtle, võibolla homme olen ma juba väga kaugel

Hoia mind, aga hoia kõvasti
Nagu Sa kardaks mind kaotada
Las olla hetk niisama kindel kui kalju
Raudne nagu rannikupaas.



Sõltumatud ja siirad, rõhuvad ja ranged
Hirmule selga ei keera
Kindlad ja kanged, raudsed ja reetmatud
Silmi ei langeta maha
Kordumatud ja konkreetsed, vabad ja vankumatud
Sõbrale truudust ei reeda
Tugevad ja truud, jõulised ja julged
Seiklused ootavad ees
Üktäkki pidurdus aeg, ja me kukkusime maha
Lõi kaheks tükiks meid vahemaa
Sõprus nagu lihvimata teemant, jäi lihtsalt kaduma
Sõltumatus, siirus
Rõhutus ja rangus
Sundisid uuesti otsima
Kindlus, kangus
Raudsus ja reetmatus
Panid taaskord proovile
Kordumatus, konkreetsus
Vabadus ja vankumatus
Viisid lähemale soovile
Tugevus, truudus
Jõulisus ja julgus
Tõid lõpuks Sinu juurde kohale.


Ma ju ütlesin et haledad luuletused aga loodan et te ennast surnuks ei naernud nende luuletuste üle. Mul pole kunagi annet olnud

[euen]

Ma ei mõista, miks sa neid siia paned, kui need sinu enese arust üli haledad on..?
Esimene.. ja teine.. oli head

[Arwen E. Shadow]

Mulle need meeldisid. Tegelikult olid need sellised... mõtlema panevad. Minu arust polnud need haledad. Veel haledamad on minu luuletused

[cody]

1)Kui järvest tõusev luik lõi laiali
ta oma marmorvalged tiivad
kõrge trepp läve ees pikali
kõik astmed sel kuhugi viivad

Maailm sai nüüd palju suurem
pärast astutud esimest sammu
peale iga liblika lõppu - noorem
sooviksin olla. See polnudki ammu

Läbi ristikulõhna ja udu
jooksen mõttes trepist alla
siia mändide alla loon kodu,
mille lävele teepeenra tallan

Unelevalt koomale kohendab Kaaren
oma räsitud sünkmusti uksi



2)Vaikida on vahel valus - ka siis kui
hingele teeks rääkimine head
nutmine toob tihti leevendust või
tekivad sest hoopis suured vead

Punun halva ühte kimpu kokku,
et sellest leiliga saaks välja peksta hea
pimedusest jooksen valgusesse pakku
vastu kiviseina puhkamiseks sätin pea

Kui kurb on olla kõige kurvem
pole hinge, kes leevendaks raevu
õnnelikke seikku juhtub harvem
sestap mured panen pudelisse - kaevu

Valu muster hägusemaks muutub,
kui vesi uhub peale lahkumisekirjale



3)Sa oled mu elust kadunud
Ja ma ei tea, kas nutta või naerda
Ma ei tea, kas surra või edasi elada
See tunne lõikab nagu noaga
Sa oled mu elust kadunud

Nagu liiv pudenesid sõrmede vahelt
Alles Sa ju olid siin
Hoidsin Sul käest
Tundsin üüratut õnne enda sees
Sügavas tardumuses
Kuulen Sind naermas
Oled endiselt inspiratsioon

Olen õppinud, et armastus ei ole omand
Ja olen õppinud, et armastus ei oota
Õppisin, et armastus vajab välja ütlemisi
Kuid ma õppisin liiga hilja

Sa oled mu elust kadunud
Neetud olgu otsustamatus ja uhkus
Kõik, mis hoidsid armastust
Sinu vastu minu sees lukus
See tunne kisub hinge seest
Sa oled mu elust kadunud



4)Sa torkasid mu südamesse pisteliselt auke
Raudnaeltest nagi sinna ritta lõid
Et riputada võtmed, millega mu südamesse said
Sa lõid mu hingeakna puruks
Jäi terve kuhi kilde Sinust järele
Jään huviga nüüd ootama
Mis Sul veel on varuks?
Sa panid mu proovile
Et näha, kui tugev on mu valu lävi
Anna andeks, ma ei reageeri Sinu soovile
Ei nii kergelt ma Su elust hävi

[Arwen E. Shadow]

Need on väga head ! Kui sa veel ütled, et need on haledad, saad kolki (;

[Cedric Nature]

no ega ei usu küll jah mulle ka meeldisid

[Silver Revenge]

ma usun kaa et megahaledad on hoopis mega lahedad..!!

[cody]

1)Anna mulle jõudu olla mina ise
Puistamata ainsamatki ahvatlust mu teele
Lase minna sinna, kus mu enda jalad viivad
Viskamata ainsamatki riugast üle veere
Tahan ise nutta oma silmad märjaks
Ära pigista must välja ühtki valepisarat.

See ei ole aus, kui ma ei saa olla mina ise
Ma ei taha, et keegi teine põhjustaks mu kurva meele
Joonistan - jah, joonistan ma endal selga tiivad
Tiivad, mis kannavad mu üle sinu täheldatud teede
Las ma ise saan maailma peale kurjaks
Ja usu - sa ei näe mu silmis ainsamatki valupisarat.


2)Laeni ulatuvad riiulid ja kopitanud lehtede lõhn
pehme mööbel, tumedad lauad
leige vesi ja piltidel hauad
raamatukaupmees nii meeletult kõhn

Uks avanes, nägin sügistuult mässamas õues
sind riiulite vahelt kiikamas silmapaarid
jälgisin, kuidas riiulite vahele vaarid
mu süda peksles nii meeletult põues

Seisid mu selja taga - ma tundisin, et tunnetad mind
haarasid mu eest vana raamatu
nägin, et olid seda tehes nii saamatu
ma nii väga oleksin tahtnud emmata sind

Külmad punased käed riivasid mu põske
ja põlved jõnksatasid järsku
naeratasid andes sellega ehk märku
õhk kaupluses ei olnud enam nõnda rõske

Sa maksid arve - lahkusid
näis sulgi taganemis soov
Mis on su nimi?
Kes oled, võõras mees?
Ma ikka tundsin pinget enda sees
Kas kaugele jääb sinu koduhoov?

Samm välja klaasist uksest
raamat kindlalt kaendla all
tõstsid mantlikrae kõrvuni, katsid ennast vihma eest
see oli viimne hetk, mil nägin seda meest
järgmiseks ta lebas auto all

Ja hauad olid pildi peal
Jäi vaikseks kõik mu sees - igalpool
Jooksin tänavale
Kukkus mu jalge ette jäänud tool
Nutsin ta pärast seal tühja tänava peal
Tegelikult teda polnudki seal.


3)Käed tasku põhjas soojas
külm näpistamas nina
suu sooja salli sees
lükkan lehti laiali ma eest
pilk ulatumas kõrgel taevas,
kus linnuparved moodustavad mustreid

Päike ongi varsti loojas
mingi imelik tunne kõditab mu sees
leian kena paarikese pargipingil eest
puuoksad moodustavad taevataustal sarved

Jätame teineteist üksi neil hämarail tänavail
mõõdume üksteisest pool tühjal avenüül
tuul lehtedest teeb keeriseid
valguskisa peegeldumas klaasist seintel
ammu suletud kõik kauplused

Järgin sõpru lehvitamas väravatel
on avatud vaid vestibüül
lükkan käega puhtaks
lehtedesse mattunud väravateääriseid
mere peal on paista valget vahtu mässavatel laintel

On ükshaaval süttimas tuled
kaob vaikselt müra tänavailt
oleme vaid mina ja mu tänav - mu armas koduhoov
piisk piisa haaval püüan pihkudesse vihma
veel enne sisenemist seisan trepil - annan ööle ennast üleni

Ma sulen silmad ja kaotan pildi
tänavalaternailt säravailt
mind valdas ühtäkki nii meeletu lendutõusmissoov
sajab endiselt leiget vihma
naeratan ja panen käed vööle
keegi avas juba ukse minu ees

[Arwen E. Shadow]

Jee, mina tahtsin ja mina sain
Jumala head on ju (:

[Keity AlGreen]

hmm... kuidagi tuttavad Nagu oleks juba varem lugenud Nagu ma alati olen sulle öelnud, need on super!

[dragon]

Väga head luuletused, kuid mõnes neis on üks viga.

Mõned ei riimu mitte kuidagi

[cody]

Aga kas luuletused peavad alati riimuma? Minu meelest mitte

[Arwen E. Shadow]

Tglt ei pea
Ma võin millalgil otsida enda kirjanduse vihikust üles liigi, mille luuletused ei riimu :-)

[Mya Vortea]

HALLOO HALLOO!
KAS KEEGI VEITS MEILE MITTE EI VALETA?

kristin.planet.ee/luuletused/?%D5nn

[Mya Vortea]

Kõik tema luuletused on sealt võetud!