Post by Jessica Kismet on May 3, 2007 20:20:20 GMT 1
“Olles noor,ma lootsin”
Olles noor,ma teadsin,
et sa tuled mu juurde
veel kunagi …
Aga…möödus päevi
ja möödus öid.
Ma muutusin kurvaks,
ma unistasin,sa valetasid,
et armastad mind.
Ma unistasin ja tahtsin
olla vaid sinu.
Sa valetasid:
“Sa oled mul ainus!”
Oled olnud nii kalk,
nii vastik,nii valelik.
Oma südames ma lootsin
olla veel ükskord koos sinuga—
tuisata läbi tuule,su kaisus.
Olles noor ,ma lootsin,
et tuled mu juurde tagasi…
veel kunagi…
“Kust leida lohutust?”
Me teame,kust leida lohutust.
See koht on su käte vahel.
Pehmed käed,ei ole nad kurjad,
ei ole nad vastikud,vaid nad on
“armastust” täis.
Su käte vahel on mul hea,
sain lohutust kui ka õrnust
tunda su juurest.
Ka sina,mu armsam,
mu kallis tundsid seda.
Olles end usaldanud
su käte vahele,
ma tahtsin saada
üle oma õnnetusest,
mis vaevas mind veel siis.
Sa andsid,
ma võtsin.
Kurbusest sain lahti,
kurbuse toojast aga
MITTE KUNAGI.
“Teda ju nii väga!”
Sel ööl kui kohtusime
selles kuu valges rannas.
Olime üksteisele loodud.
Sa imetlesid,ma unistasin,
ma imetlesin,sa unistasid.
Jäime kokku veel mitmeks aastaks,
tuli siis me vahele kena tibi.
Sa olid ta lummuses,
mina vihkasin oma elu,
ma ei osanud sellega midagi peale hakkata,
järsku taipasin,elul on lõpp.
Kurvalt sammusin sillale,
astusin üle silla kui…
mu kõrvu kummutas tuttav heli.
See heli kutsus mind tagasi reaalsusesse,
nõrkus tungis mu jalgatesse,
ma minestasin armsama kätesse.
Ärgates olin rannas,
kus olime kohtunud.
Kallim,anus ja vabandas mu jalge ees.
Tikkus pisar mu silmisse,
ma ju armastasin teda nii väga!
“Mis on ARMASTUS?”
ARMASTUS on rahutus.
ARMASTUS pole iha.
ARMASTUS on sõprus.
ARMASTUS pole viha.
ARMASTUS on ilu.
ARMASTUS pole kole.
ARMASTUS on ilus.
ARMASTUS pole tore.
ARMASTUS on suur.
ARMASTUS pole pime.
ARMASTUS on kiir.
ARMASTUS pole ime.
ARMASTUS on punane.
ARMASTUS pole puhas.
ARMASTUS on sinine.
ARMASTUS pole kurat.
ARMASTUS pole mänguasi.
ARMASTUS jääb ARMASTUSEKS.
Olles noor,ma teadsin,
et sa tuled mu juurde
veel kunagi …
Aga…möödus päevi
ja möödus öid.
Ma muutusin kurvaks,
ma unistasin,sa valetasid,
et armastad mind.
Ma unistasin ja tahtsin
olla vaid sinu.
Sa valetasid:
“Sa oled mul ainus!”
Oled olnud nii kalk,
nii vastik,nii valelik.
Oma südames ma lootsin
olla veel ükskord koos sinuga—
tuisata läbi tuule,su kaisus.
Olles noor ,ma lootsin,
et tuled mu juurde tagasi…
veel kunagi…
“Kust leida lohutust?”
Me teame,kust leida lohutust.
See koht on su käte vahel.
Pehmed käed,ei ole nad kurjad,
ei ole nad vastikud,vaid nad on
“armastust” täis.
Su käte vahel on mul hea,
sain lohutust kui ka õrnust
tunda su juurest.
Ka sina,mu armsam,
mu kallis tundsid seda.
Olles end usaldanud
su käte vahele,
ma tahtsin saada
üle oma õnnetusest,
mis vaevas mind veel siis.
Sa andsid,
ma võtsin.
Kurbusest sain lahti,
kurbuse toojast aga
MITTE KUNAGI.
“Teda ju nii väga!”
Sel ööl kui kohtusime
selles kuu valges rannas.
Olime üksteisele loodud.
Sa imetlesid,ma unistasin,
ma imetlesin,sa unistasid.
Jäime kokku veel mitmeks aastaks,
tuli siis me vahele kena tibi.
Sa olid ta lummuses,
mina vihkasin oma elu,
ma ei osanud sellega midagi peale hakkata,
järsku taipasin,elul on lõpp.
Kurvalt sammusin sillale,
astusin üle silla kui…
mu kõrvu kummutas tuttav heli.
See heli kutsus mind tagasi reaalsusesse,
nõrkus tungis mu jalgatesse,
ma minestasin armsama kätesse.
Ärgates olin rannas,
kus olime kohtunud.
Kallim,anus ja vabandas mu jalge ees.
Tikkus pisar mu silmisse,
ma ju armastasin teda nii väga!
“Mis on ARMASTUS?”
ARMASTUS on rahutus.
ARMASTUS pole iha.
ARMASTUS on sõprus.
ARMASTUS pole viha.
ARMASTUS on ilu.
ARMASTUS pole kole.
ARMASTUS on ilus.
ARMASTUS pole tore.
ARMASTUS on suur.
ARMASTUS pole pime.
ARMASTUS on kiir.
ARMASTUS pole ime.
ARMASTUS on punane.
ARMASTUS pole puhas.
ARMASTUS on sinine.
ARMASTUS pole kurat.
ARMASTUS pole mänguasi.
ARMASTUS jääb ARMASTUSEKS.