Püha silm

[Laura-Liis Loose]

Tehas

Päike siras kõrgel taevas, valgustades väsinud tüdruku nägu, kes istus suure tehase katusel, kus polnud enam ammu inimse hingegi käinud. Tüdruk võis väliselt välja näha küll väga rikas, ent siiski tundis ta, et tal on midagi vaimselt puudu. Ta tundis end väga üksi- tal polnud ühtegi sõpra. Tema näol puudus rõõm, mis temas alles eelmisel kuul alles olid, see on nüüd juba minevik- kunagi olid tal suured pruunid silmad, nüüd aga olid need muutunud pisikesteks piludeks- ilmselt väsimusest.
Tüdruk liigutas end katusel, ta vaatas kella. Hetke pärast oli ta maandunud kuivanud kollasel murul.
Eemal nägi tüdruk liikumas tüsedate poiste kampa. Nad sammusid tema poole. Kõige paksem neist peatus tüdruku ees:
“Mida teeb see idioot siin?” küsis ta oma tagumistelt poistelt, “Koristage ta siit minema!”
Ja nii see ka läks- kas poissi tormasid väikese abitu tüdruku poole, ning hüppasid talle peal. Üles kerkis pisike tolmupilv, kui see kadunud oli lebas tüdruk tedvusetult maas.

***

Õues oli hakanud juba pimedaks minema. Tüdruk lebas ikka veel sama koha peal kuhu poisid ta jätnud olid. Metsa rahvas: rebased, jänesed ja hundid olid pesadest välja tulnud ja uudistasid maas lebavat tüdrukut. Ometigi ei olnud nemad ainsad, kes tehase ees seisval platsil ringi tuuseldasid- seal kõndis ka tüdruku isa. Ta oli oma last juba tund aega otsinud. Äkitselt komistas ta millegi kõva otsa. Maas ümber pöördudes märkas ta oma last, kelle otsa ta komistanud oli. Isa võttis tüdruku sülle ja kiirustas oma suure auto juurde.
Ta võttis pudeli veega ja kallas veid**e vett oma lapsele näkku. Tüdruk köhis veidi aega. Ja avas see-järel silmad.
“Jumal tänatud ,Lalasa*, sa oled elus,” lausus isa, “ ma juba kartsin.”
“Kuhu need poisid said?” küsis Lalasa istuli tõustes, “Nad peksid mu läbi ja jooksid minema?”
“Juu vist,” sõnas isa mõtlikult, “üldse, miks nad sind peksid?”
“Ilma mingisuguse põhjuseta,” ütles Lalasa nutma puhkedes, “Nad tulid mulle lihtsalt kallale.”
“Ahsoo...”
“Kas me lähme koju ka?”
“Jah...”
Auto hakkas liikuma ning isa ja laps sõitsid õnnelikult kodu poole.
Tüdruk jälgis mööduvaid puid ja mõtles, et milline elu küll seal metsas on. Milliseid saladusi endas puud peidavad?
Kuu valgustas teed, kuid võibolla mitte piisavalt. Teel seisis põder ja rohkem Lalasa ei mäletanud.

*Lalasa- India keeles armastus


Kurbuse sünd

Lalasa ärkas alles mitme päeva pärast haiglas kõik tema ümber oli valge. Ta tundis, kuidas raske side tal peas kõlgub. Pilt virvedas tal silme ees, kuid ta nägi üpriski selgelt ühte valge kitliga haiglaõde, kes tema poole kiirustas.
“Kuidas sa end tunned?” küsis haiglaõde pehmelt, ulatades talle ühe tableti, “võta see ära ja räägime siis.”
Lalasa võttis tableti ja klaasi vett vastu neelas selle alla, see oli kibe kohe peale seda tundis ta, kuidas tal kurgus kui tuleleegid on. Ta sulges silmad, et mitte tunda seda kõrvetavat valu- õnneks valu kadus lõpuks- Lalasa avas silmad- ta nägi kõike jälle selgelt.
“Kus mu isa on?” küsis ta äkitselt.
“Ma ei saa seda vastust sulle keelata, kuid ma kardan, et see muudab su liialt ärevaks,” vastas haiglaõde ja tema nägu muutus nähtavalt kurvaks, ”Ta suri, te tegite auto õnnetuse ja ta suri kohapeal, meedikutel ei õnnestunud teda päästa.”
Lalasa karjatas.
“Ei, ei,” karjus ta läbi pisarate, “Nii ei tohi!”
“Rahu, ära karju.” Rahustas haiglaõde, “kui sa end niimoodi pingutad, pole sul endal ka varsti eluvaimu sees, seda sa ju ometi ei taha.”
“Aga nii ei ole ju ka minu elul mõtet,” pomises Lalasa, ”Nagu-nii, keegi ei salli mind. Ja mis minust nüüd saab, kui mul ema ega isa ei ole? Mitte ühtegi armastavat hinge.”
“Küll kõik saab korda, seniks aga püüa rahuneda, ära nuta,” nende sõnadega medõde lahkus.
Lalasal ei jäänud muud üle kui patja nutta.
Aeg möödus...
Kell oli saanud juba kolm öösel aga kui tunned sügavat kurbust ei ole sinu võimuses seda lõpetada. Tehase ees sammusid jälle samad loomad, nad armastasid seda paika. Nad uudistasid ja vaatasid kohta kartusega, kus oli lamanud see tüdruk. Nad vaatasid seda, kui oleks see neile midagi väga tähtsalt öelnud.
Lalasa oli lõpuks magama jäänud, kuid seda väga rahutult. Unenägudes nägi ta ikka oma surnud isa. Ta nägi metsa, kust nad eile olid mööda sõitnud ja metsas lehvitas Lalasale üks kogu. Selle peale ärkas tüdruk üles, ega mäletanud unenäost midagi.


Uus päev

Kohe tuli tema juurde see sama medõde, kes teda eelmisel päeval põetanud oli.
“Kuidas sa end täna tunned?” küsis ta.
“Hästi, “ vastas Lalasa, “Kas te võiksite mulle oma nime öelda?”
“Oh, ma polegi end veel tutvustanud- minu nimi on Abrie*,” sõnas medõde.
“Tore tutvuda,” sõnas Lalasa.
“Kas sa soovid midagi süüa?” tahtis Abrie teada.
“Jah,” sõnas Lalasa, “Aga kas ma tohin täna voodist püsti tõusta?”
“Jah, aga sa oled tilguti all, kui sa veel märganud pole,” ütles Abrie naeratades, ” Ära endale haiget tee.” Nende sõnadega ta lahkus.
Lalasa hüppas voodist püsti, ta tahtis kangesti liikuda. Ta tundis, et tema jalad on kuidagi nõrgad, ta harras ühe inimese voodi jalutsist kinni, et püsti püsida, kuid see ei aidanud. Ta lõi pea hoopis vastu lauda ära.

***

Möödunud oli umbes paar tundi, kui ta silmad avas ja avastas, et tema pea kumiseb imelikult, side oli tal ikka veel pea ümber ja kui ta ei eksinud, oli seda seal rohkem. Päike peegeldus alumiiniumist voodi pulkadelt talle näkku. Ta keeras pead, et vaadata kõrvale, kuid tundis tapvat valu kaelas ja see pani ta karjuma.
Mitu inimest keerasi pead tema poole ja vaatasid teda väga kohkunult.
Abrie kiirustas tema juurde.
“Mis juhtus?” küsis ta kohkunult.
“Kaelast käis õudne valu läbi,” sõnas Lalasa.
“Seda võib juhtuda, kui elad läbi sellise autoõnnetuse nagu sina,” ütles Abrie mõtlikult, “Ja sa jäid ellu.”
“Jah...”
“Ma vist poleks tohtinud sul lasta voodist püsti tõusta,” sõnas Abrie ilmselt kahetsust tundes, “ Su peapõrutus võis sellega hullemaks minna. Ole nii hea ja veeda ülejäänud kaks päeva voodis.”
“Jah,” nõustus Lalasa, “Aga ikkagi, mis minust edasi saab?”
“Küll seda näeb. Aga püüa nüüd puhata.”
Abrie lahkus, jätte Lalasa mure mõtetega sinna lamama.
Ta oli väga unine, ta tundis, kuidas uni ta üle võimust võtab.
Unes nägi ta autoõnnetust kõrvaltvaatajana, kus tema isa surnud oli. Põõsaste vahel nägi ta seismas ühte meest. Ta seisis suure musta hobuse kõrval ja näitas näpuga Lalasa isa auto poole sosistades sõnu mis kostusid Lalasale kõrvu sellistena:” Ashiguru tu blanada.”
Auto kerkis õhku ja lendas kraavi.
Lalasa ärkas: Ma nägin unes, kuidas meie auto õhku tõusis, aga päriselt oli seal põder. Kas see on võimalik?

*Abrie- Abivalmis


Mõttetöö

Lalasa Tõstis oma jalad üle voodi ääre.
Ta mõtles. Pildid keerlesid ta silmade ees. Isa oli ta autosse tassinud, nad olid sõitma hakkanud ja äkitselt seisis nende teel põder. Unenäos aga oli olnud mees, kes oli auto ilmselt võlujõu abiga üles tõstnud. Mehe kõrval oli seisnud must hobune. Lalasa pingutas oma aju: Mehel oli seljas must mantel, tal olid olnud mustad juuksed. Ta oli välja näinud kui satanist. Seda ta arvatavasti ikka ei olnud. Ta oli kasutanud võlujõudu, see pani Lalasal toidu kõhus keerlema.
Pöörates pilgu akna poole märkas tüdruk akna taga, tumesinise taeva taustal lendlemas ühte üksikut valget tuvi- tuvil oli käes väike kiri. Lalasa vaatas, ega keegi palatist üleval pole, tõusis voodist püsti ja avas akna, lastes tuvi sisse. Tuvi poetas kirja pühalikult Lalasale käe peale.
Ümbrik oli siidjasest materjalist, kohutavalt kerge, nagu seda poleks üldse olemas olnud.
Uks avanes ja palatisse medõde. Lalasa lükkas akna kinni, tehes näo nagu ta oleks tähis taevast vaadanud.
“Sul ei lubatud ju voodist püsti tõusta,” Ütles medõde.
“Jah, ma tean,” vastas Lalasa, “aga taevas on nii ilus, et ma ei suutnud sellele vaatepildile vastu panna. Tähed säravad taevas justkui inglid, kes lendavad. Kuu, on kui nende kodu- seal nad elavad. Nende elu on seal ilus, neid ei sega mitte keegi. Keegi ei suuda nende juurde minna. Hommikul kui päike tõuseb lendavad haldjad koos kuuga teisele poole Maakera inimestele ilusat vaatepilti pakkuma.”
Medõde oli jäänud unelevalt akast välja vaatama, tema suu oli lahti vajunud.
“See jutt kõlas nii ilusti,” sõnas ta imetledes Lalasa koostatud muinasjuttu, “see oli nii tõeline.”
Lalasa oli selle jutustamise käigus kirja unustanud.
“Sinna taevasse ei jõua meist keegi- kõik on liialt patte korda saatnud, ja on ka mõned, kes sinna jõuavad,” Lalasa vaatas aknast välja, ja talle hakkas tunduma, et tähed ongi inglid, kes mööda taevast rngi lendavad.
Medõde oli toolile vajunud ja magama jäänud. Lalasal ei jäänud muud üle, kui voodisse minna.

***

Saabus hommik- päike oli kenasti taevavõlvil ja valgustas inglitele teed... Kiri oli tüdrukul meelest läinud. Ka see jutt, mida ta nii ilusti rääkinud oli.
Abrie saabus toidukandikuga.
“Kuidas sa end tunned?” Küsis ta lõbusalt.
“Hästi, isegi väga hästi.”
“See on tore,” sõnas Abrie.
Abrie asetas kandiku Lalasa kõrvale lauale. Tüdruk võttis kahvli ja hakkas sööma. Toiduks oli praetud muna. See meenutas talle tema ema, kui ta oli veel päris väkene oli ema talle hommikuks muna praadinud- need olid head mälestused. Halbadest polnud tüdrukul praegu soovi mõelda.

Imelikud asjad

Äkitselt meenus tüdrukule kiri ja valge tuvi. Lalasa pani kahvli käest ja kiirustas akna juurde, kiri oli aknalaualt kadunud. Kuhu see saada võis?
Tegelikult huvitas tüdrukut rohkem see, kust see kiri pärines. Sugulasi tal polnud, keegi ei kirjutaks talle- tal polnud ka sõpru.
“Ma pean selle kirja tagasi saama,” ütles ta endale vaikselt ja kurja häälega.
Ta istus voodile ja ootas, et mõni medõde tuleks ja kandiku ära viiks, ta oleks saanud küsida, kuhu see aknalauale jäetud kiri kadus.
Ta vandus:” Kurat... Kas keegi tuleb ka? Khmm... pääh...”
Kedagi ei tulnud...
Möödus pool tundi- vaikus...
Möödus tund- ikka vaikus...
Lalasa tõusis voodist püsti ja tatsas ukes juurde, väljas ei liikunud kedagi. Talle hakkas tunduma, et inimesed palatis olid ka justkui seisma pandud, või siis vähemalt liikusid nad väga aeglaselt, justkui aegluubis.
Ta avas palati ukse ja tundis, kuidas välisuksest sisse tuiskav õhk tema nina täidab.
Kui nii siis nii, mina lähen välja... Enne kui ma hulluks lähen...
Nii ta ka tegi. Õues oli vaikne, haigla ümbruses kasvas palju lilli. Siin seal oli nurmenukke, roose ja tulpe. Läheduses oli park, Lalasa otsustas jala sinna tõsta.
Park oli sama vaikne kui kõik teised kohad- Lalasale meenus alles nüüd, et ta ei tea, kus ta asub. Ta läks haigla juurde tagasi ja vaatas selle nime.
“Ahah, ma olen Krimera haiglas,” sõnas ta endale, “kodu pole siit kaugel, ei tea mis saaks siis, kui ma koju läheks?”
Mööda Sinist tänavat, Lehesalu tänavale, siis Kuldmuna tänavale ja Sireli tänav- lõpuks kodu, seal seisiski kollane maja, suur küll, kuid ikkagi armas. Vähemalt Lalasale.
Aed oli kaetud lilledega, tagaaias oli bassein. Kaminanurk oli samuti tagaaias, seal meeldis Lalasal istuda. Sinna paistis õhtupäike ja sellel ajal oligi seal kõige toredam istuda. Mõeldes nendele ilusatele asjadele kookis ta taskust võtme välja.
“Tere!” kostis kusagilt tema tagant hüüe.
Lalasa pöördus ringi.Ta silmas keskmist kasvu poissi, kes kandis seljas punast pluusi ja teksapükse.
“Tere,” ütles Lalasa aralt vastu, “Kas sul on samuti soov mind sõimama hakata?”
“Ma tahtsin ainult öelda, et sul on side peas,” ütles poiss vaadates Lalasat uurivalt.
“Aitähh, et ütlesid,” sõnas Lalasa naeratades.
“Pole tänu väärt,” ütles poiss samuti naeratades, “ Muidu, minu nimi on Abhi*.”
“Tore tutvuda,” ütles Lalasa poisile kätt ulatades, et teda tervitada, “ Minu nimeks on aga Lalasa.”

*Abhi – India keeles hirmuta.

Võlukunst

Lalasa istus trepi mademela, poiss istus tema kõrvale.
“Kas sa oled mures?” küsis poiss Lalasale silma vaadates, “sa näed kuidagi murelik välja.”
Lalasa mõtles: ta oli poisiga just kohtunud, kas rääkida talle seda kõike mida ta tundis, teadis ja mõtles. Poiss istus ja vaatas teda.
“Mu isa suri paar päeva tagasi,” ütles Lalasa mõtlikult, sellist asja polnud poiss ilmselt oodanud, kuna ta võpatas, “me tegime autoõnnetuse ja ta suri,” nii väga kui ka Lalasa ei soovinud, tuli talle nutumaik suhu, “me... me.. sõitsime ühele põdrale otsa, vähemalt... nii ma arvasin,” nuuksus Lalasa,”kuid, nagu ma unenäos nägin: seisis seal üks mees ja ta kasutas võlukunsti, muu see olla ei saanud.”
Poiss vaatas sinisesse taevasse, tema silmadest võis välja lugeda kurbuse, haletsuse ja mõttlikuse segu, ta vaatas kaua taevasse lõpuks ta küsis:”Kas sa oled kindel, et see unenägu oli päriselt?”
“See pidi olema päriselt, muud moodi see ei saa ju olla,” Lalasa vaatas poisile pahuralt otsa: ta ju ei näe viirastusi, ta on selge mõistusega inimene, “Ma nägin seda kõike teise neljanda inimese silmadest, järelikult peab olema keegi, kes seda pealt nägi.”
Abhil oli imestunud nägu peas.
“Võlukunst.. võlukunst,” pomises ta ta tõusis püsti ja tammus mööda Lalasa aeda ringi, lõpuks istus ta tagasi Lalasa kõrvale, kes oli teda pingsalt jälginud,” kui see tõesti eksisteerib, tahan ma seda õppida.”
Lalasal oli väga pettunud nägu, ilmselt märkas ka Abhi seda nii, et ta lausus:” Lähme raamatukokku.”
Lalasa tõusis püsti, ja tõttas värva poole, märgates poissi, kes istus unistava pilguga trepi mademel hüüatas ta:” Hallo! Kas sa tuled ka?”
Abhi võpatas, ta oli ilmselt unistanud- see on ju ometi kõigile lubatud mõtles Lalasa.
Nii sammusidki kas uut sõpra raamatukogu poole: Lalasa, kes oleks pidanud olema hoopis kusagil mujal ja Abhi, kes oli Lalasale täiesti võõras, ometi lootis tüdruk temast lähiajal midagi teada saada.

***

Õues hakkas juba hämarduma, loomad platsil otsisid arvatavasti Lalasat. Kõik loomad teadsid midagi, kuid samas ei teadnud ka. Nad olid ju ometi loomad. Loomad ei oska lugeda ega kirjutada, nii arvas Lalasa. Kuid ta eksis rängalt.
Kaks inimest olid aga endale kindla sihi võtnud- lõpuks hakkas nurgatagant paistma suur valge maja. Sellel majal oli suur silt, millele oli kirjutatud “Raamatukogu”. Ega selles midagi nii põnevat polegi mõtles Lalasa: maja nagu maja ikka.
Abhi avas raamatukogu ukse, et Lalasa sisse lasta. Uks oli suur ja puust- tammepuust. Lalasa jooksis kiireti ühe raamatukoguhoidja juurde.
“Ega teil ei leidu siin mõnda raamatut, kus oleks kirjuatatud võlukunstist?”
Raamatukoguhoidja oli silmnähtavalt imestunud.
“Muidugi leidub, siin on neid palju, vaadake sinna riiulivahesse,” ta osutas näpuga vasakule.
Lalasa ja Abhi kiirustasid sinna. Seal oli palju tolmuseid ja arvatavasti raskeid raamatuid.
Lalasa vaatas raamatute nimesi seal olid raamatud nimedega “Nõiad, kes vallutasid maailma”, “Võlukunsti ajalugu”, “Võlukunsti õpetades”, “Võlukunsti entsüklopeedia- kuidas tunda ära võlukunsti” ja “Nimedeta nõiad”.
Lalasa haaras kätte Võlukunsti entsüklopeedia. Ta kiirustas ühe laua taha ja süvenes raamatusse.

Kuidas tunda ära võlukunsti?
Võlukunsti tunneb ära imelike sõnade järgi.

Lalasa vandus, see pole see mida mul vaja on. Sellest asjast pole üldse kasu. Jättes raamatu sinna. Tõttas ta Abhi juurde, kes istus teises lauas ja sirvis raamatut.
“Näed, siin on kirjas, et musta maagia kasutajad riietuvad tavaliselt musta,”
“Oh, sellest pole ju kasu,” ütles Lalasa, “Ma ju tean, et see mees kasutav võlukunsti.”
“Aga ikkagi, sellest on kasu, kuna, kui me peaksime kunagi kellegi sellisega kohtuma oskame me midagi teha,” poiss vaatas Lalasale sügavale silma.
Ta tahab minuga kuhugi minna, ta teab midagi, mida mina ei tea, ta on kuulnud võlukunstist, aga ta ei maini, need olid vaid oletused. “Tule reaalsusesse,” ütles Lalasa endale.


Õhtu eel

“Mida sa sellega mõtled?” küsis Lalasa posisilt.
“Kui me kellegi sellisega kohutme siis on sellest kasu,” ütles poiss.
“Kas sa tahad öelda, et sa tead midagi, mida mina ei tea?” küsis tüdruk, poisile silma vaadates, nii, et too pööras pea ära.
“Juu vist,” ütles poiss vaikselt ise raamatukogu aknast välja vaadates.
Noo jah, mõtles tüdruk, hiljem ka sõnu kõvasti öeldes, “noo jah.. noo?”
“Kas me laenutame selle raamatu?” uuris poiss, kes oli tüdruku äkilisusest pisu ehmatanud.
“Võib vast küll,” vastas tüdruk, omakorda napisõnaliselt.
Lalasa ja Abhi jalutasid mööda tühja tänavat, üks neist kandis rasket raamatut.