Post by Laura-Liis Loose on Apr 21, 2007 16:48:47 GMT 1
Oeh, ja ongi aeg hakata varsti kooli poole minema, mõtles Laura ennast esimese septembri hommikul voodist püsti ajades.
“Kas sa oled juba üleval Laura?” küsis ema, kes toimetas köögis ja tegi perele hommikusööki.
“Jah, ma olen üleval,” vastas Laura, kes ei tahtnud soojast ja pehmest voodist lahkuda. Kuid siiski tõusis ta püsti ja tõmbas kardinad akna eest ära. Väljas paistis päike ja tundus, et see esimene september tuleb kaunis ja tore.
Laura võttis kapist enda musta seeliku, valge pluusi ja kampsuni. Olles riided selga pannud läks ta vannituppa hambaid pesema.
“Laura, ega sa ei tea, kuhu mu sokid on kadunud?” küsis Laura vanem vend.
“Hähh, kust mina seda peaksin teadma?” küsis Laura naerdes Otilt hambapastat täis suuga, “sinu sokid on mulle liiga suured, nii et minu jalas need pole.”
“Noo ega ma seda ei arvanudki,” ütles seepeale Ott omakorda naerdes, “Ma olen siis sunnitud mõned teised sokid otsima.”
“Lapsed, kas te tulete ka?” küsis ema köögist, “Kas Lenna on üldse üles ärganud?”
“Ma ei tea!” hüüdsid Ott ja Laura nagu ühest suust, Laura jätkas: “Vannitoas pole ta käinud.”
“Ott ole nii hea ja aja ta üles,” hüüdis ema Otile. Ja Ott kiirustaski Lenna tuppa. Ta koputas vaikselt uksele ja avas selle. Sealt avanev vaatepilt oli järgmine: Lenna lamas rahulikult voodis, pruunid juuksed silmadele vajunud.
Ott hakkas naerma ja kõditas Lennat talla alt.
“Ärkad üles ka või?” küsis ta Lennalt.
“Mh? Kas juba on hommik või?” küsis unine Lenna, vastust ta oma küsimusele ei saanud, kuna Ott kiirustas toast välja, et leida endale mõned sokid- näiteks rohelised.
Laura oli hammaste pesemise lõpetanud ja pani nüüd oma toas riidesse, ise mõeldes, kuidas ta uute klassikaaslastega läbi hakkab saama. Laura keeras ümber ja vaatas peeglisse, vastu vaatas talle siniste silmadega tüdruk, kes oli tuntavalt hirmul.
Mõtlemiseks ei antud talle rohkem aega kuna ema karjus jälle:”Lenna, Ott ja Laura, kas te varsti sööma ka jõuate?”
“Jaa,” hüüdis Laura ja kiirustas söögituppa. Sealt leidis ta oma isa, kes oli süvenenud ajalehe lugemisse. Esikaanel oli pilt liiklusõnnetusest, milles oli hukkunud kaks inimest. Laual olid võileivad tomati, kurgi ja singiga.
Laura istus lauda ja võttis ühe võileiva. Ta ei jõudnud ühtegi ampsu võtta, kui tuppa tõttas Lenna, kes oli ähmi täis ning küsis:”Laura, kas sina oled minu pluusi pihta pannud?”
“Oh ei,” vastas Laura, “sa panid selle eile õhtul vannituppa, kuid täna ma seda seal ei märganud.”
Lenna tormas söögitoast välja jättes sinna ainult Laura ja tema isa. Isa pani ajalehe kõrvale ja vaatas Laurale otsa:“Sa näed kuidagi hirmunud välja, kas midagi on valesti?”
“Ei, ei ole, kuid ma lihtsalt kardan natuke uude kooli minekut,” vastas Laura vaadates maha, “Ma arvan, et Lenna ja Ott kardavad samuti.”
“Selles on sul arvatavasti õigus,” ütles isa uuesti ajalehte süvenedes.
Kostis õudset kolinat ja Ott ilmus söögituppa, tal oli sinine sokk vasakus- ja roheline sokk paremas jalas.
“Ohoh,” ütles isa seepeale, “Kas see on mingi uus mood või?”
“Ei, aga keegi on mu sokid pihta pannud,” vastas Ott ja vaatas kurjal Laurale otsa, kes seepeale naerma puhkes. Ott istus lauda ja haaras endale kiiruga samuti ühe võileiva ning hakkas seda isukalt sööma.
Samal ajal sebis Lenna mööda tube ringi ja üritas leida endale mõnda pluusi, mida tema seelikuga kanda sobiks. Lõpuks kiirustas ka tema alla.
“Tere hommikust!” ütles ta kõva häälega, peatudes uksel.
“Tee ruttu!” ütles ema, kes oli just söögituppa tulnud,“Kui meil veel kaua läheb, jääte te kooli hiljaks, ja sellel juhul ei jätaks te endast just eriti head muljet. Ja muide, kell on juba pool kümme ja te peate nutuke enne kümmet koolis olema.”
Lapsed hüppasid lauast püsti ja jooksid esikusse, ka isa tõusis lauast ja pani esimus kingad jalga.
Varsti istusid kõik kolm last autos ja ootasid, et isa juba lõpuks sõitma hakkaks.
“Mis te arvate, kas me leiame palju sõpru?” küsis Laura teistelt.
“Muidugi,” ütles Ott julgustavalt,” Ma ei usu, et meid keegi vihkama peaks hakkama, me oleme ju igati normaalsed.”
Laura vaatas Oti jalgade poole:“Oled sa kindel?” Selle peale puhkesid kõik kolm naerma. Nad naersid terve tee koolini ja ka siis, kui nad kooli ustest sisse astusid.
Kool oli suur ja Laura tundis, kuidas tal paha hakkab. Mulle ei meeldi siin, mõtles ta endamisi.
“Me lähme vist siin nüüd lahku,” ütles Ott, “Minu ja Lenna klass on kolmandal korrusel, kui ma õigesti olen aru saanud, sinu klass on esimesel korrusel,” nende sõnadega jätsid Ott, Lenna ja Laura hüvasti.
“Tere,” ütles Laura ühele õpetajale, kes oli tema kõrvalt mööda käinud, “Kuhu ma pean minema, ma olen nüüdsest
õpilane, aga ma ei tea kuhu ma minema pean, kus see klass asub?”
“Selle koridori lõpus,” ütles õpetaja neratades.
Laura tänas õpetajat ja hakkas kiirel sammul koridori lõpu poole astuma. Seal oli klass numbriga. Klassi ukse ees seisid kaks tüdrukut.
“Aaa... Ja sina oledki siis see uus õpilane,” ütles üks neist põlastavalt.
“Jah,” vastas Laura vaikselt, püüdes mitte välja teha selle tüdruku häälest.
Tüdrukud pukesid kõva häälega naerma ja jooksid klassi, karjudes:“See uus õpilane tuli, ta näeb kohutav välja.”
Laura astus klassi tema pilk peatus ühel poisil, kes istus teises pingis uksepoolses reas, poiss vaatas talle samuti otsa, kuid pööras siis pea ära, nagu ta poleks midagi vaadanud. Laura läks akna poole ja istus esimesse ritta.
Seda ma arvasingi, mõtles ta pisaraid silmist ära pühkides, ma ei taha siia iialgi tagasi tulla. Ta üritas küll paremat nägu teha, kuid see ei tulnud just kõige paremini välja.
Sellel ajal, kui Laura vaikselt nuttis oli tulnud klassi üks tüdruk, kes otsemaid Laura pingi kõrvale tuli ja kisama hakkas:“Oh, milline loll värdjas sa oled! Hoia siit eemale!”
Laura võpatas, ta pööras korraks oma pilgu tüdruku poole ja vaatas tema rohelistesse silmadesse, tõusis püsti ise midagi öeldes ebaviiskause kohta ja läks uksepoolse rea kolmandasse pinki istuma.
Kell helises ja nende klassijuhataja astus klassi. Laura tõusis püsti kuid nähes, et keegi teine ei tõuse istus ka tema tagasi pinki.
“Tere õpilased!” ütles õpetaja, “Jälle algab uus kooliaasta ja ma ootan teilt paremaid tulemusi, kui eelmine aasta. Ma tahaksin teile samuti tutvustada meie uut õpilast- Laurat. Laura, ehk sa räägiksid endast natuke.”
Terve klass hakkas naerma, kui Laura püsti tõusis ja endast rääkima hakkas:“Tere, minu nimi on Laura, ja ma tulin siia kooli sellepärast, et mu pere kolis Tallinna elama, ennem elasin ma Raplas.”
“Aitähh,” ütles õpetaja naeratades Laurale, “Aktus toimub aulas ja me lähme sinna 15 minuti pärast. Seniks aga võite meie uue õpilasega tutvuda.”
Laura oli uuesti nutma puhkenud ja varjas nüüd oma nägu, ta ei tahtnud kellegile otsa vaadata. Keegi ei ilmutanud tema vastu vähimatki huvi ning ta sai rahulikult oma mõteid mõelda.
Lõpuks helises kell, mis kutsus inimesi aktusele. Laura kiirustas klassist välja- tal polnud plaaniski aktusele minna, mida vähema ta seal on seda parem.
Ta jooksis garderoobi, kus ta oma kingad jalga pani ja mütsi pähe torkas ja uksest nuttes välja jooksis.
Ta ei lõpetanud jooksmist enne, kui ta oli jõudnud Virukeskuse terminali ja sealt number 18 bussi peale läinud. Bussis oli ruumi ning Laura otsustas istuda.
Ma ei lähe enam iialgi kooli tagasi, mõtles ta, ei iial, ei iial. Ta toetas pea seljatoele ja laskus hetkeks unemaailma. Natukese aja pärast ärkas ta ja sirutas enda käsi. Ja märkas, et ta on oma kodu peatusesse jõudnud, vajutas ta kiiresti STOP nupule ning ootas, kuni uksed avanesid ja hüppas bussist välja.
Kodu ukse ees hakkas ta võtmeid otsima, kuid tuli välja, et ta on need koju unustanud.
“Kurat,” hüüatas ta, “miks kõik alati nii metsa läheb?”
Ta istus veranda äärele ja jäi õde ja venda ootama, muidugi polnud ta kindel, kas neil võti kaasas on.
Ta ootas 15 minutit... 30 minutit... 45 minutit. Kuni keegi talle õlale koputas ja küsis:
“Mis sa siin ootad, õeke? Kas sa aktusel polnudki?” küsijaks oli muidugi Laura vend Ott.
“Ei olnud jah, see tundus kuidagi mõtetu,” ütles Laura lihtsalt, venna pilku vältides, “Kas sul võtmed on muidu kaasas?”
“On küll, aga mis sinuga lahti on? Sa oled kuidagi teistsugune, kui hommikul,” küsis Ott.
“Ah, ei midagi, hiljem räägin,” vastati talle. Otil ei jäänud muud üle, kui uks lahti teha ja oma õde sisse lasta. Seda ta muidugi tegigi. Laura kiirustas ruttu oma tuppa ja vajutas arvuti sisse lülitus nuppu.
WELCOME lõi arvuti kirja ette. Kärmelt trükkis Laura oma MSN messengeri parooli sisse ja nägi, et tema parim sõber Mirjam on sees.
Lilleke says:
Tere!
Mirjam says:
Tere sulle samuti.
Lilleke says:
Kuidas sul see esimene koolipäev siis läks?
Mirjam says:
Kenasti ikka :-) . Sul?
Lilleke says:
Oh... Kohutavalt... Mind hakati kohe esimesel silmapilgul sõimama.
Mirjam says:
Issand! :-O
Lilleke says:
Jah, nii see kord juba on.
Mirjam says:
Noo jah...
Lilleke says:
Ma ei taha homme kooli minna...
Mirjam says:
Vaeseke. Aga sa võid ju poppi teha .
Lilleke says:
Ei või. Mu ema ei lubaks seda.
Mirjam says:
Oh...
Mirjam says:
Ma ei saa sind ju rohkem aidata ka.
Lilleke says:
Ma kannatan selle välja... Vähemalt püüan, kasvõi nuttes.
Mirjam says:
Püüa.
Lilleke says:
Aga ma pean nüüd minema...
Mirjam says:
Tsau!;-)
Lilleke says:
Nägemist (brb)
Laura pani MSN’i vestlusakna kinni. Toetas pea tooli seljatoele ning jäi mõttesse. Üks pisar kukkus tema põsele ja veeres sealt alla poole ja peatus nina peal. Laura pühkis selle vaikselt käega ära.
“Miks sa nutad?” küsis Oti hääl Laura seljatagant, Laura oli arvanud selle ajani, et ta on toas üksi, kuid nii see polnud.
“Miks sa nii teed?” küsis Laura omakorda, “Lase inimesel rahulikult üksi ka olla.”
“Sa võid mind ju usaldada,” ütles Ott kurva häälega, “ma olen ometigi su vend.”
“Oled, aga mina ei taha sellest praegu rääkida,” ütles Laura peaaegu karjudes, “Jäta mind rahule.”
“Olgu,” ütles Ott vaikselt ja läks toast välja. Jättes väikese Laura sinna üksi oma mõtteid mõtlema.
Laura tõusis toolilt püsti ning väljus toast. Ta läks kööki, kus oli Ott, kes teda veidi mureliku näoga vaatas.
“Ära vaata mind nii,” ütles Laura, “Mul ei ole midagi viga, aga mind vihatakse mu klassis.”
Otil vajus suu imestusest lahti: “Miks nad sind vihkavad? Sa läksid ju alles täna kooli!?”
“Ma ei tea,” ütles Laura peites pead külmkapi ukse taha, püüdes nii varjata oma pisaraid.
“See on ju ebanormaalne,” ütles Ott seepeale, “Aga ära nuta.”
Laura võttis külmkapist piima välja, võttis kapist hommikuhelbed ja kallas need supitaldrikusse, ning lisas sinna ka piima. Ott istus söögilaua taga ja Laura istus samuti sinna, ta ei tahtnud eriti süüa ja sonkis seega oma taldrikus.
“Miks sa neid helbeid võtsid? Kui sa neid ei taha?” küsis Ott imestunult.
“Ma ei tea,” ütles Laura veidi kohkunud häälega.
“Mine maga veidi aega,” soovitas Ott, “see aitab võib-olla sul mured unustada,” tegelikult mõtles Ott selle peale, et ta saab Laura hommikuhelbed ära süüa.
“Lähen vist jah,” ütles Laura ja lahkus toast, minnes enda tuppa, kus ta ennast voodile pikali viskas ja koheselt ka uinus.
“Kas sa oled juba üleval Laura?” küsis ema, kes toimetas köögis ja tegi perele hommikusööki.
“Jah, ma olen üleval,” vastas Laura, kes ei tahtnud soojast ja pehmest voodist lahkuda. Kuid siiski tõusis ta püsti ja tõmbas kardinad akna eest ära. Väljas paistis päike ja tundus, et see esimene september tuleb kaunis ja tore.
Laura võttis kapist enda musta seeliku, valge pluusi ja kampsuni. Olles riided selga pannud läks ta vannituppa hambaid pesema.
“Laura, ega sa ei tea, kuhu mu sokid on kadunud?” küsis Laura vanem vend.
“Hähh, kust mina seda peaksin teadma?” küsis Laura naerdes Otilt hambapastat täis suuga, “sinu sokid on mulle liiga suured, nii et minu jalas need pole.”
“Noo ega ma seda ei arvanudki,” ütles seepeale Ott omakorda naerdes, “Ma olen siis sunnitud mõned teised sokid otsima.”
“Lapsed, kas te tulete ka?” küsis ema köögist, “Kas Lenna on üldse üles ärganud?”
“Ma ei tea!” hüüdsid Ott ja Laura nagu ühest suust, Laura jätkas: “Vannitoas pole ta käinud.”
“Ott ole nii hea ja aja ta üles,” hüüdis ema Otile. Ja Ott kiirustaski Lenna tuppa. Ta koputas vaikselt uksele ja avas selle. Sealt avanev vaatepilt oli järgmine: Lenna lamas rahulikult voodis, pruunid juuksed silmadele vajunud.
Ott hakkas naerma ja kõditas Lennat talla alt.
“Ärkad üles ka või?” küsis ta Lennalt.
“Mh? Kas juba on hommik või?” küsis unine Lenna, vastust ta oma küsimusele ei saanud, kuna Ott kiirustas toast välja, et leida endale mõned sokid- näiteks rohelised.
Laura oli hammaste pesemise lõpetanud ja pani nüüd oma toas riidesse, ise mõeldes, kuidas ta uute klassikaaslastega läbi hakkab saama. Laura keeras ümber ja vaatas peeglisse, vastu vaatas talle siniste silmadega tüdruk, kes oli tuntavalt hirmul.
Mõtlemiseks ei antud talle rohkem aega kuna ema karjus jälle:”Lenna, Ott ja Laura, kas te varsti sööma ka jõuate?”
“Jaa,” hüüdis Laura ja kiirustas söögituppa. Sealt leidis ta oma isa, kes oli süvenenud ajalehe lugemisse. Esikaanel oli pilt liiklusõnnetusest, milles oli hukkunud kaks inimest. Laual olid võileivad tomati, kurgi ja singiga.
Laura istus lauda ja võttis ühe võileiva. Ta ei jõudnud ühtegi ampsu võtta, kui tuppa tõttas Lenna, kes oli ähmi täis ning küsis:”Laura, kas sina oled minu pluusi pihta pannud?”
“Oh ei,” vastas Laura, “sa panid selle eile õhtul vannituppa, kuid täna ma seda seal ei märganud.”
Lenna tormas söögitoast välja jättes sinna ainult Laura ja tema isa. Isa pani ajalehe kõrvale ja vaatas Laurale otsa:“Sa näed kuidagi hirmunud välja, kas midagi on valesti?”
“Ei, ei ole, kuid ma lihtsalt kardan natuke uude kooli minekut,” vastas Laura vaadates maha, “Ma arvan, et Lenna ja Ott kardavad samuti.”
“Selles on sul arvatavasti õigus,” ütles isa uuesti ajalehte süvenedes.
Kostis õudset kolinat ja Ott ilmus söögituppa, tal oli sinine sokk vasakus- ja roheline sokk paremas jalas.
“Ohoh,” ütles isa seepeale, “Kas see on mingi uus mood või?”
“Ei, aga keegi on mu sokid pihta pannud,” vastas Ott ja vaatas kurjal Laurale otsa, kes seepeale naerma puhkes. Ott istus lauda ja haaras endale kiiruga samuti ühe võileiva ning hakkas seda isukalt sööma.
Samal ajal sebis Lenna mööda tube ringi ja üritas leida endale mõnda pluusi, mida tema seelikuga kanda sobiks. Lõpuks kiirustas ka tema alla.
“Tere hommikust!” ütles ta kõva häälega, peatudes uksel.
“Tee ruttu!” ütles ema, kes oli just söögituppa tulnud,“Kui meil veel kaua läheb, jääte te kooli hiljaks, ja sellel juhul ei jätaks te endast just eriti head muljet. Ja muide, kell on juba pool kümme ja te peate nutuke enne kümmet koolis olema.”
Lapsed hüppasid lauast püsti ja jooksid esikusse, ka isa tõusis lauast ja pani esimus kingad jalga.
Varsti istusid kõik kolm last autos ja ootasid, et isa juba lõpuks sõitma hakkaks.
“Mis te arvate, kas me leiame palju sõpru?” küsis Laura teistelt.
“Muidugi,” ütles Ott julgustavalt,” Ma ei usu, et meid keegi vihkama peaks hakkama, me oleme ju igati normaalsed.”
Laura vaatas Oti jalgade poole:“Oled sa kindel?” Selle peale puhkesid kõik kolm naerma. Nad naersid terve tee koolini ja ka siis, kui nad kooli ustest sisse astusid.
Kool oli suur ja Laura tundis, kuidas tal paha hakkab. Mulle ei meeldi siin, mõtles ta endamisi.
“Me lähme vist siin nüüd lahku,” ütles Ott, “Minu ja Lenna klass on kolmandal korrusel, kui ma õigesti olen aru saanud, sinu klass on esimesel korrusel,” nende sõnadega jätsid Ott, Lenna ja Laura hüvasti.
“Tere,” ütles Laura ühele õpetajale, kes oli tema kõrvalt mööda käinud, “Kuhu ma pean minema, ma olen nüüdsest
õpilane, aga ma ei tea kuhu ma minema pean, kus see klass asub?”“Selle koridori lõpus,” ütles õpetaja neratades.
Laura tänas õpetajat ja hakkas kiirel sammul koridori lõpu poole astuma. Seal oli klass numbriga
. Klassi ukse ees seisid kaks tüdrukut.“Aaa... Ja sina oledki siis see uus õpilane,” ütles üks neist põlastavalt.
“Jah,” vastas Laura vaikselt, püüdes mitte välja teha selle tüdruku häälest.
Tüdrukud pukesid kõva häälega naerma ja jooksid klassi, karjudes:“See uus õpilane tuli, ta näeb kohutav välja.”
Laura astus klassi tema pilk peatus ühel poisil, kes istus teises pingis uksepoolses reas, poiss vaatas talle samuti otsa, kuid pööras siis pea ära, nagu ta poleks midagi vaadanud. Laura läks akna poole ja istus esimesse ritta.
Seda ma arvasingi, mõtles ta pisaraid silmist ära pühkides, ma ei taha siia iialgi tagasi tulla. Ta üritas küll paremat nägu teha, kuid see ei tulnud just kõige paremini välja.
Sellel ajal, kui Laura vaikselt nuttis oli tulnud klassi üks tüdruk, kes otsemaid Laura pingi kõrvale tuli ja kisama hakkas:“Oh, milline loll värdjas sa oled! Hoia siit eemale!”
Laura võpatas, ta pööras korraks oma pilgu tüdruku poole ja vaatas tema rohelistesse silmadesse, tõusis püsti ise midagi öeldes ebaviiskause kohta ja läks uksepoolse rea kolmandasse pinki istuma.
Kell helises ja nende klassijuhataja astus klassi. Laura tõusis püsti kuid nähes, et keegi teine ei tõuse istus ka tema tagasi pinki.
“Tere õpilased!” ütles õpetaja, “Jälle algab uus kooliaasta ja ma ootan teilt paremaid tulemusi, kui eelmine aasta. Ma tahaksin teile samuti tutvustada meie uut õpilast- Laurat. Laura, ehk sa räägiksid endast natuke.”
Terve klass hakkas naerma, kui Laura püsti tõusis ja endast rääkima hakkas:“Tere, minu nimi on Laura, ja ma tulin siia kooli sellepärast, et mu pere kolis Tallinna elama, ennem elasin ma Raplas.”
“Aitähh,” ütles õpetaja naeratades Laurale, “Aktus toimub aulas ja me lähme sinna 15 minuti pärast. Seniks aga võite meie uue õpilasega tutvuda.”
Laura oli uuesti nutma puhkenud ja varjas nüüd oma nägu, ta ei tahtnud kellegile otsa vaadata. Keegi ei ilmutanud tema vastu vähimatki huvi ning ta sai rahulikult oma mõteid mõelda.
Lõpuks helises kell, mis kutsus inimesi aktusele. Laura kiirustas klassist välja- tal polnud plaaniski aktusele minna, mida vähema ta seal on seda parem.
Ta jooksis garderoobi, kus ta oma kingad jalga pani ja mütsi pähe torkas ja uksest nuttes välja jooksis.
Ta ei lõpetanud jooksmist enne, kui ta oli jõudnud Virukeskuse terminali ja sealt number 18 bussi peale läinud. Bussis oli ruumi ning Laura otsustas istuda.
Ma ei lähe enam iialgi kooli tagasi, mõtles ta, ei iial, ei iial. Ta toetas pea seljatoele ja laskus hetkeks unemaailma. Natukese aja pärast ärkas ta ja sirutas enda käsi. Ja märkas, et ta on oma kodu peatusesse jõudnud, vajutas ta kiiresti STOP nupule ning ootas, kuni uksed avanesid ja hüppas bussist välja.
Kodu ukse ees hakkas ta võtmeid otsima, kuid tuli välja, et ta on need koju unustanud.
“Kurat,” hüüatas ta, “miks kõik alati nii metsa läheb?”
Ta istus veranda äärele ja jäi õde ja venda ootama, muidugi polnud ta kindel, kas neil võti kaasas on.
Ta ootas 15 minutit... 30 minutit... 45 minutit. Kuni keegi talle õlale koputas ja küsis:
“Mis sa siin ootad, õeke? Kas sa aktusel polnudki?” küsijaks oli muidugi Laura vend Ott.
“Ei olnud jah, see tundus kuidagi mõtetu,” ütles Laura lihtsalt, venna pilku vältides, “Kas sul võtmed on muidu kaasas?”
“On küll, aga mis sinuga lahti on? Sa oled kuidagi teistsugune, kui hommikul,” küsis Ott.
“Ah, ei midagi, hiljem räägin,” vastati talle. Otil ei jäänud muud üle, kui uks lahti teha ja oma õde sisse lasta. Seda ta muidugi tegigi. Laura kiirustas ruttu oma tuppa ja vajutas arvuti sisse lülitus nuppu.
WELCOME lõi arvuti kirja ette. Kärmelt trükkis Laura oma MSN messengeri parooli sisse ja nägi, et tema parim sõber Mirjam on sees.
Lilleke says:
Tere!
Mirjam says:
Tere sulle samuti.
Lilleke says:
Kuidas sul see esimene koolipäev siis läks?
Mirjam says:
Kenasti ikka :-) . Sul?
Lilleke says:
Oh... Kohutavalt... Mind hakati kohe esimesel silmapilgul sõimama.
Mirjam says:
Issand! :-O
Lilleke says:
Jah, nii see kord juba on.
Mirjam says:
Noo jah...
Lilleke says:
Ma ei taha homme kooli minna...
Mirjam says:
Vaeseke. Aga sa võid ju poppi teha .
Lilleke says:
Ei või. Mu ema ei lubaks seda.
Mirjam says:
Oh...
Mirjam says:
Ma ei saa sind ju rohkem aidata ka.
Lilleke says:
Ma kannatan selle välja... Vähemalt püüan, kasvõi nuttes.
Mirjam says:
Püüa.
Lilleke says:
Aga ma pean nüüd minema...
Mirjam says:
Tsau!;-)
Lilleke says:
Nägemist (brb)
Laura pani MSN’i vestlusakna kinni. Toetas pea tooli seljatoele ning jäi mõttesse. Üks pisar kukkus tema põsele ja veeres sealt alla poole ja peatus nina peal. Laura pühkis selle vaikselt käega ära.
“Miks sa nutad?” küsis Oti hääl Laura seljatagant, Laura oli arvanud selle ajani, et ta on toas üksi, kuid nii see polnud.
“Miks sa nii teed?” küsis Laura omakorda, “Lase inimesel rahulikult üksi ka olla.”
“Sa võid mind ju usaldada,” ütles Ott kurva häälega, “ma olen ometigi su vend.”
“Oled, aga mina ei taha sellest praegu rääkida,” ütles Laura peaaegu karjudes, “Jäta mind rahule.”
“Olgu,” ütles Ott vaikselt ja läks toast välja. Jättes väikese Laura sinna üksi oma mõtteid mõtlema.
Laura tõusis toolilt püsti ning väljus toast. Ta läks kööki, kus oli Ott, kes teda veidi mureliku näoga vaatas.
“Ära vaata mind nii,” ütles Laura, “Mul ei ole midagi viga, aga mind vihatakse mu klassis.”
Otil vajus suu imestusest lahti: “Miks nad sind vihkavad? Sa läksid ju alles täna kooli!?”
“Ma ei tea,” ütles Laura peites pead külmkapi ukse taha, püüdes nii varjata oma pisaraid.
“See on ju ebanormaalne,” ütles Ott seepeale, “Aga ära nuta.”
Laura võttis külmkapist piima välja, võttis kapist hommikuhelbed ja kallas need supitaldrikusse, ning lisas sinna ka piima. Ott istus söögilaua taga ja Laura istus samuti sinna, ta ei tahtnud eriti süüa ja sonkis seega oma taldrikus.
“Miks sa neid helbeid võtsid? Kui sa neid ei taha?” küsis Ott imestunult.
“Ma ei tea,” ütles Laura veidi kohkunud häälega.
“Mine maga veidi aega,” soovitas Ott, “see aitab võib-olla sul mured unustada,” tegelikult mõtles Ott selle peale, et ta saab Laura hommikuhelbed ära süüa.
“Lähen vist jah,” ütles Laura ja lahkus toast, minnes enda tuppa, kus ta ennast voodile pikali viskas ja koheselt ka uinus.
Ma küll ei viitsik kõike seda ülesse kirjutada. Ma laiskvorst. ;D ;D (Oki tegelt pole.)
